JOHANNA JA HELGI

Helgi ja Johanna, nov 2019. Foto: Katre Liiv

Johanna ja Helgi on kokku saanud ligi 10 korda, viimastel kuudel pea igal nädalavahetusel. Tunnise kokkusaamise jooksul jõuavad nad kaarte taguda, niisama lobiseda, albumeid sirvides lugusid jutustada, järgnevaid kohtumisi plaanida. Nii Helgi kui Johanna näost ja emotsioonidest, nende omavahelisest suhtlemisest kiirgab täielikku rahulolu ja teineteise seltskonna nautimist. Head klappi kinnitab seegi, et novembris isadepäevale eelneval kohtumispäeval sai Johanna just Helgi kaasaantud retseptist inspiratsiooni oma isa üllatamiseks. Inspiratsiooni seetõttu, et maitsed on erinevad ja kala tuli koostisainetest välja jätta, et isa üllatus positiivseks jääks :)

Vanem inimene tahab lugupidavat suhtumist endasse ning noor hindab kohtumiselt saadud head tunnet

Helgi on suurema osa oma elust olnud õpetaja. Ta on olnud väga seltskondlik proua, ja on seda siiani niivõrd, kui tervis lubab ja on toetajaid. Sotsiaalsuse tõestuseks saime mõlemad Johannaga kirjutada tema külalisteraamatusse ja muidugi sirvida teiste külaliste kiidusõnu lahke pererahva kohta.

Helgi ütleb, et Johannaga kohtumised meeldivad talle väga, kohe väga. „Johannal on lugupidamine, lugupidav käitumine minu vastu. Mis sa veel oskad tahta....“. Lugupidamise olulisuse ilmestamiseks tõi Helgi kohe õpetajalikult täiesti vastupidise näite.

Johannale on oluline Helgi õpetajakogemus. Johanna on keskkooliõpingute kõrvalt isegi õpetaja - ujumistreener noortele ujujatele. Nii saab Johanna nõu oma treeneritööga seoses. Sealjuures ei koosne Helgi nõu sugugi samm-sammulistest juhtnööridest, kuidas erinevates võimalikes olukordades lastega käituda, vaid on täpselt see, mida tarvis – õnge ulatamine. Johannal on sellega juba lihtne kalu püüdma minna.

Johanna kirjeldab kohtumisi Helgiga kolme sõnaga - meeldejäävad, kogemusterikkad, harivad. Ta lisab, et ta veedab vanema inimesega aega “lõppude lõpuks ka hea tunde pärast.“

Õmbleja, kokk ja kirglik rahvatantsija

Helgi nooruspõlve fotod. Foto: Katre Liiv

Helgi on hea õmbleja ja veel parem kokk. Ta on pärit Lääne-Virumaalt, ent elanud enamiku täiskasvanueast Tallinnas, kui väljaarvata vahepealne „hüpe“ Hiiumaale, kuhu ta läks koos värske peigmehega nooruses. „Pidin ju ka minema, muidu oleks veel keegi hea mehe endale saanud ja mina ilma jäänud,“ räägib Helgi tagantjärele enda üle naerdes.


Õpetaja Helgi. Foto: Katre Liiv


Pildialbumid võtab Helgi välja siis, kui tulevad jutuks tantsupeod ja kohtumislugu nüüdseks lahkunud abikaasaga. Esimene tantsupidu, kus Helgi osales, jääb eelmise sajandi esimesse poolde ning rahvarõivad tantsupeoks olid loomulikult tema enda ja ema kätetöö.


Vanad laiendavad noore silmaringi, annavad elutarkust ja õpetavad nägema elu teisest perspektiivist

Johanna Viherpuu. Foto: Katre Liiv

Kohtumised Jututaja noore ja vana vahel ei ole pelgalt nö vanemale osapoolele suunatud meelelahutus ega ole ka nii mõeldud. Ideaalne on justnimelt olukord, kus mõlemad on üheaegselt nii saajad kui ka andjad. Johanna ja Helgi on selles osas kindlasti Jututaja suunamudijad. Näiteks on Helgi saanud tänu Johannale selgeks noorte seas levinud kaardimängu Uno ning Johannale on need kohtumised talle tema sõnul andnud „laia silmaringi, õpin teise inimese mõttemaailma tundma ja nägema asju teisest vaatepunktist. Näiteks jututava inimese lapsepõlvest ehk siis ajaloost saan teadmisi juurde ja muud elutarkust.”

Helgi ja Johanna. Foto: Katre Liiv

Johanna soovib vanema inimesega käia aega veetmas just seetõttu, et rääkida võõra endast kogenuma inimesega ja pärida talt asjade kohta, millest ehk enda tuttavatega/vanavanematega rääkida ei soovi. Ka selleks, et kuulata ära nende lood ja samal ajal ise seltsi saada ning kuulata nende nõuandeid ja soovitusi.

Noortele innustamiseks ütleb Johanna, et “noortele soovitan loomulikult selliseid kohtumisi, kuna need avardavad silmaringi ning suhtlemisoskusi. See kogemus annab võimaluse suhelda võibolla täiesti teistsuguse mõttemaailma ja päritoluga inimesega, kellega igapäevaselt pole võimalik. Kindlasti on ka huvitav suhelda nii suure vanusevahega inimesega. Minu jaoks hoopis teine kogemus kui suhtlemine omaealistega.”

Helgi naabrinaine olevat juba kade, et Helgil nii tihe sotsiaalne elu käimas on järsku, ja veel noore inimesega. On silmnähtav, et Johanna ja Helgi tõepoolest naudivad kokkusaamisi. Kohtumistel pole sugugi harv juhus, kui märkamatult on kell liikunud kaugemale kui üks tund ning tulebki otsad kokku tõmmata. Kuigi juttu veeretaks veel pikalt, Unot taoks ka ja Helgi eluseikade üle naeraks meeleldi veel, tuleb Johannal oma tihedas graafikus enda aega samuti austada ning nii kiirustab ta peale Helgiga ajaveetmist emaga kokku saama.

Helgi juurest lahkudes saame veel ukse pealt kaasa salatiretsepti. Poleks üldse üllatav, kui Helgil oleks ühel päeval omanimeline retseptiraamat ;)


Johanna ja Helgiga jutustas, pildistas ning kirjutas loo üles Katre Liiv, MTÜ Jututaja üks asutajaid. 

Vaata ka Helgi ja Johanna lugu 13.03.2020 Ringvaates.


Jututaja blogist leiad meie teisi südamlikke lugusid ka!

Kui tunned huvi, et kuidas Jututaja noori enda suuremat seltsivajava isaga, emaga, vanaisaga, vanaemaga, sõbraga, naabriga, ..... kokku viia, siis vaata kindlasti ka Jututaja kodulehelt järele, kuidas jututaja-noor koju kutsuda ning kuidas hooldekodusse kutsuda.


Eelmine
Lasn, tasAkaaluliikur, külimit, Apple, tulup, airpod, kirn, Facebook, prenner*
Järgmine
Uuring: kolmandik Eesti inimesi on end viimasel ajal tundnud üksildasena

Vastused puuduvad

Email again: