JUTUTAJA PRAKTIKANT MERILIN: ENESELEGI TEADMATA TEGIN JUTUTAMISE TÖÖD

Merilin Ülem. Foto: Erakogu
Jaanuari lõpus liitus Jututaja meeskonnaga hakkaja praktikant Merilin Ülem. Tema Jututajasse jõudmise lugu oli nii inspireeriv, et tõukas meid temaga suisa pikemat intervjuud tegema. Uurisime tema ootuseid praktikale, kokkupuuteid vanemate inimestega ja muidugi palusime jagada ka üht kuldaväärt  tarkusetera, mida ta endaga kaasas kannab.

Miks otsustasid Jutuajasse praktikale kandideerida?

Töötan igapäevaselt noortega, kuid kriisiolukord tõi kaasa pisut teistsuguseid tööülesandeid, mille raames helistasin üksinda elavatele eakatele. Kuigi jutt, mida edastama pidin, oli lühike, ei tundnud ma, et oleks midagi halba selles, kui uurin ka natuke üldisemalt, kuidas inimesel läheb. Sellest tundest kasvasid välja pikemad vestlused ja nägin, et loon inimestega sideme ja toon neile rõõmu – keegi tunneb nende vastu huvi, keegi hoolib. Eneselegi teadmata tegin jututamise tööd. Ma polnud siis päris kindel, kuid head nõu kuulda võttes otsustasingi siduda oma praktika eakatega. Jututaja tegemistega olen pisut juba varasemalt kursis ja sestap julgesin oma küsimusega just selle meeskonna poole pöörduda.

Millised on Su ootused praktikale?

Usun, et see praktika saab olema põnev. Juba oleme seadnud eesmärke, mis mulle huvitavad ja arendavad näivad. Sisimas loodan, et saan kohtuda põnevate inimestega ja kuulda nende imelisi lugusid. Minu arvates on vanematel inimestel noorematele nii palju anda, tarkust jagada ja justkui rahustada. Eks minus endaski see rahuotsing – kuhu me tormame ja miks? Loodan, et töö eakatega annab mulle uut perspektiivi ja aitab meeles hoida, et rattalt võib maha ka astuda ja tegelikult ei pea kogu aeg midagi tegema.

Millised on Sinu suhted enda vanavanematega või teiste vanemate sugulastetuttavatega?

Minu vanavanemad lahkusid, kui olin teismeeas ja tunnetan nüüd väga selgelt, et palju küsimusi jäi küsimata ja aeg, mida nende seltsis veetsin, oli liialt üürike. Küll rõõmustan, et vanaemaga siiski õhtuseid vestluseid peetud sai ja rõõmustan ka selle üle, et mäletan nende nägusid ja hääli. Praegu on mul kaks kõrges eas sõpra, kellel saab mõnikord külas käidud – siis kuulen lugusid nende töötamise aegadest ja muidugi sellest, mida nad praegusest ajast arvavad. Leian end pigem kuulaja rollist ja mulle see väga meeldib. Üks härra ütles mulle, et tänapäeva inimesed ei oska enam kuulata ja tema jaoks tahaksin olla eriti see inimene, kes kuulaja rolli kannab. Räägitakse aeglaselt ja valitakse sõnu. Juuakse köögilaua taga teed. Näidatakse fotosid. Püüan selle jaoks alati aega leida.

Millega igapäevaselt tegeled?

Nagu ennist mainisin, töötan igapäevaselt noortega. See töö meeldib mulle ka väga ja on oluline. Aeg iseendale on samuti väga väärtuslik ja viimasel ajal olen palju tegelenud enesearendamisega, et ükskord olla seal, et teisi ka võib olla aidata ja toetada. Loen ja kuulan autoreid, kellelt leian olevat palju õppida.

Armastan ka kokata ja looduses aega veeta. Nii tihti kui võimalik sõidan koju Saaremaale, see on mu lemmikpaik. Vahel pildistan ja vahel tegelen ka kunstiga. Mõnikord mängin kitarri ja kirjutan paar viisijuppi – kõik oleneb sisemisest tundest. Laisklemine on ka väga vajalik mõtete korjamise taktika, mida mõnikord üsna mõnuga harrastan.

Jaga palun mõnda tarkusetera, mille oled vanemalt inimeselt saanud ja mida endaga kaasas kannad!

Kui mõtisklen tarkuseteradest, siis mulle tundub, et kannan endaga kaasas pilti oma vanaemast köögilaua taga, kus ta veetis nii palju tunde lihtsalt vaadeldes ja mõtiskledes. Kui ma jälle “rattale ronin”, siis tuleb mulle see meelde.
EELMINE