Poska prouad

Jutataja Poskas, 15.10.2019. Foto: Katre Liiv

Peale kosutavat suvepuhkust, võtsime septembrikuus ühendust Poska majaga, et leppida kokku aeg, mil Jututaja ja Poska maja liikmetega ühiselt miskit ette võtta. Pidasime plaane nii maja juhiga Heino Hankewitziga, tugiisikute toimkonna juhi Pille Juustiga kui ka 80+ vestlusringi juhendajaga Heljo Tõkkega. Plaanimise tulemusena osalesidki Jututaja Anu ja Katre ning üks Jututaja noortest Anna-Maria 15. oktoobril Poska majas 80+ vestlusringi 10 prouaga. See oli esimene kohtumine sel hooajal.

Algatuseks tutvustasime Jututajat – kes me oleme, mida ja miks me teeme. Saime osa 1,5 tunnisest jutu- ja laulurohkest positiivsust, nalja ja naeru täis seltsitegevusest.

Laul ja suveelamused

Jututaja Poskas, 15.10.2019. Foto: Anu Leps

Nagu ringi nimetuski ütleb, keskendub selle tegevus eelkõige vestlusele, ent olulisel kohal on ka laulmine. Seda veab eest proua Kersti, kes saadab laule klaveril. Sõnad olid kenasti välja trükitud ja neid jagati meilegi, niiet saime kaasa laulda: 

„Kaunis Kadriorus, pargi serval,

roheliste põlispuude all

majad seisavad üksteise kõrval,

aga üks neist hästi nähtaval...“ 

(Laul Poskast. Sõnad ja viis Edgar Kärner)

Lauldi ka muid laule, ent Poska laul oli kahtlemata kõige olulisem. Seda laulsime mitmeid kordi, sest eesmärk on sõnad pähe õppida ning seda siis Poska majas mõnel esinemisel esitada. 87-aastane särtsakas proua Lehte rääkis, et tema ei pea viisi ja talle on seega meeltmööda, kui võib laulda omal viisil. Ning sellest ajast, kui kunagi ammu tema õde talle ütles, et oleks parem, kui ta laulmise ajal suu kinni hoiaks, pole ta oma suud enam lahti teinud. Seda kõike rääkis ta naeru ja naljaga. Et ka Jututaja hulgas on viisipidamatuid, jätkus sel teemal nalja ja juttu veel pikemaltki. Hoolimata viisipidamatusest noppis aga Jututaja Poska laulusõnade pähe õppimise mõtte üles ning mõlgutab ideed vanade ja noorte ühislaulmisest / -esinemisest.

Kõige suurema osa ringiajast võttis enda alla osalejate suveelamuste jagamine. Mitmed olid veetnud aega oma lastega ja lastelastega või käinud sõbrannal maal külas. Palju elevust tekitas proua Evi lugu sellest, kuidas tema naabrid korrusmajast tulevad teda, kahe kepiga liikujat, aitama juba hetkel, kui näevad teda aknast maja poole lähenemas – avavad uksed, aitavad kanda poekotti. Teine proua seevastu jagas oma kogemust vastupidisest, kus ta suure õunu pungil ratastel kotiga bussi püüab pugida, kuid noormees tema kõrval vaatab seda pealt ning ootab et juba bussi saaks. Kokkuvõttes leiti naljaga, et ilmselt on oluline võtta väljas liikumiseks kaasa kepp või paar, et abi saada. Ise abi küsida ei taheta – noor peaks selle pakkumise vajadust ise märkama!

Tänu ja üllatuskõne

Tunni lõpuosas arutasime järgmiste kordade võimalike ühistegevuste üle. Lahkusime samuti naeru ja nalja ning „Jällekohtumiseni!“ hõisete saatel. Tänuks 80+ seltskonda vahelduse pakkumise eest saime shokolaadimedalid ja õuna nii nagu ka kõik ringis osalevad prouad.

Hiljem õhtul sai Jututaja veel üllatuskõne ringi juhendajalt Heljolt, kes tundis muret, et kas meile ikka kõik meeldis ja kas kõik hästi oli. Muidugi oli! Heljo kinnitas ka üle, et nad ootavad meid järgmisel kuul taas enda sekka kindlasti ning et vahepeal kindlasti omavahel helistaksime, et plaane täpsemaks seada. Jäime jällenägemise ja –suhtlemiseni.

Side Poska majaga on omamoodi sümboolne Jututajale ning hea näide ka põlvkondade vahelisest sidemest ja selle jätkumisest, kui mõelda nii, et Jututajate Katre ja Mari-Liisi vanaema oli selles majas aastakümneid aktiivne liige ja käsitööringi inspireeriv juhendaja ning suurepärane väljasõitude organiseerija.

Loe ka meie käigust Benita eakate kodusse (oktoober 2019) ning novembri (2019) kokkusaamisest Poskas.
Eelmine
Lapsed taas tulla ei saa - lühike aeg, pikk on maa*
Järgmine
Tund aega suhtlust on kasulikum kui 10 tabletti

Vastused puuduvad

Email again: